Kui õppereis tehtud, siis pidime suunduma Raekülla jooksma. Meie superjooksjad tegid taas linnas ilma!!! Kohe esimeses vahetuses läksime juhtima. Teine ring nii lõbusalt ei läinud, kuna üks jooksjatest eksis rajalt metsa ja tegi seetõttu pikema ringi. Arvasime juba, et on lootusetu seis, sest me langesime eelviimasteks. Võidutahe oli aga lastel nii suur, et ring enne lõppu olime tõusnud kolmandateks. Ka siis veel juhtus üks äpardus. Nimelt üks jooksjatest oli nii võidujanu täis, et mõte eesolevast jooksjast mööda saada oli natuke kiirem kui jalad ning ta kukkus kõhuli. Ruttu püsti ja edasi jooksma ning enne viimast ringi olime juba teised. Viimase ringi poole peal läksimegi uuesti juhtima ja võitsime! Kõik jooksjad panid endast viimase välja ja olid väga-väga-väga tublid! Loomulikult andsid meile hoogu juurde meie kisakoor, kes raja ääres ergutasid! Suured tänud ka Kennethi isale, kes pani oma õla alla laste transportimisel! Aitäh vanematele suurepäraste laste eest! Minu sügav kummardus Teile!!!! Ja siin nad ongi...